VEEL PILDIKESI LEIVANÄDALAST

Leivanädala raames valmistasid päikesejänkud küüslaugu leibasid. Retsept asub kõrvaloleval pildil.

Reedel avasime oma teatrikohvri ja etendasime näidendit KAKUKE. See lugu on juba nii tuttav, et igaüks on võimeline olema nii jutustaja kui kakuke kui rebane...

Muinasjutt ise algab nii:  
ENNEMUISTE ELAS TAAT OMA EIDEGA.
TAAT ÜTLES EIDELE:
“EIDEKE KULLAKE, KALLIKE, KÜPSETA MULLE, PALUN, KAKUKE ”
EIT VÕTTIS JAHU, VÕID, MUNE, PÄRMI, PIIMA. RAPUTAS SUHKRUT JA SOOLA JA HAKKAS TAINAST SÕTKUMA.

EIT LAULIS: “PATSU-PATSU, LEIVAPÄTSI SIILU-SAALU, SAIAPÄTSI VEERE-VEERE, KAKKU VISKAN AHJU HOPS”!
KAKUKE KÜPSES JA KÜPSES EIT VÕTTIS KAKUKESE AHJUST VÄLJA JA PANI AKNA PEALE JAHTUMA. 

KAKUKE JAHTUS, JAHTUS AKNA PEAL, KUNI TAL AEG IGAVAKS LÄKS. KEERAS SIIS ENNAST AKNA PEALT MÜÜRI PEALE, MÜÜRI PEALT AKNA ALLA MAHA JA HAKKAS MÖÖDA TEED EDASI VEEREMA. KAKUKE VEERES, VEERES TEED PIDI IKKA KIIREMINI JA KIIREMINI. TEEL TULI TALLE VASTU JÄNES. TERE, KAKUKE !
TERE -TERE, PIKKKÕRV!
KAKUKE , MA SÖÖN SU ÄRA!  
ÄRA SÖÖ, ÄRA SÖÖ! 

KUULA, MA PAREM LAULAN SULLE. NO LAULA PEALEGI!
KAKUKE LAULIS: EIDE KÄEST PAGESIN ÄRA JA TAADI KÄEST PAGESIN ÄRA JA SINU KÄEST PAGEN KA ÄRA. KAKUKE VEERES JA VEERES...

Katsetasime reedel õp Sirje käest saadud soolataigna retsepti. See koosnes 2 klaasist jahust, 1 klaasist soolast, 1 klaasist veest, lusikatäiest õlist ja sidrunihappest (mida meil ei olnud). Taigen tuli väga mõnus. Ei jäänud käte külge kinni ja andis väga hästi voolida. Sellest taignast valmisidki toredad muinasjutukakukesed mis rõõmsalt kodudesse veeresid. Loodetavasti ei kohanud nad tee peal rebast.